S / sēductĭo
noun

sēductĭo

gen. sēductōnis · gender feminine · decl. 3rd
(Acc. to seduco, I.) *
(Acc. to seduco, I.) *
A leading; drawing aside
A leading or drawing aside: seductiones testium, Cic. Mur. 24, 49.—
A misleading; seduction
A misleading, seduction (eccl. Lat.): Adam confessus est seductionem, non occultavit seductricem, Tert. adv. Marc. 2, 2 fin.; Ambros. in Luc. 7, § 218: cordis, Vulg. Jer. 23, 26: iniquitatis, id. 2 Thess. 2, 10.—*
A separation
(Acc. to seduco, II.) A separation: mors est corporis animaeque seductio, Lact. 2, 12, 9.